Õpitust inspireeritud

Ja ongi käes kõige viimane postitus, millega kokku võtta need nädalad, mis me koos ühtse karuperena blogimaailmas veetsime. Toimunut saab meenutama jääda vaid positiivsete sõnadega ja ainult ülivõrretes rääkides.

1. Mida õppisid? 
Eelkõige kommunikatsiooni, mis on (õpi mida tahes) kõige olulisem asi maailmas, kuna selle kaudu vahetavad inimesed infot ja elavad elu. Nagu ühes blogis (täpset nime ei mäleta) oli võrdluseks toodud kuulus lauamäng Alias, et kumba osapoolt näruse punktiskoori pärast süüdistada - kas sõnumi edastajat või saajat .. jõuti järeldusele, et edastajat. Pean nõustuma: kõik algab ju sõnumi saatjast - temal on midagi öelda. Iva on aga selle sõnumi arukas, korrektses ja mõistetavas võtmes välja ütlemine. Usun, et tänu sellele loengule sain aru selle tähtsusest aru ja edaspidi väljendan ennast üha enam ja enam paremini.
2. Mis oli keeruline?
Loeng ise oli õppejõu poolt võimalikult lihtsaks ja meeldivaks tehtud, aga keeruliseks osutusid akadeemilised tekstid, milledest tihti polnud lihtsalt võimalik läbi närida. Nii olekski järgmistele loengu kuulajatele lihtsam, kui rohkem oleks eestikeelset materjali, mida lugeda ja mille põhjal postitusi teha.
Samuti oli vahepeal raske blogimise ree peal püsida, kui ei olnud lihtsalt inspiratsiooni, aga kohustuslik 2 potitust nädalas hingas kuklasse.
3. Mis meeldis? 
Meeldis väga-väga-väga, et loengus oli loengule mitte-omane lihtne õhkkond (sinatasime ja olime karulapsed). See tegi loengu jälgimise ja kaasa mõtlemise kordi kergemaks, kuna tähelepanu oli köidetud ja mitte-kaasamõtlemine peaaegu võimatu. Kindlasti tuleb välja tuua ka see, et keelatud oli igasugune nuti-varustus, mis kindlasti toetas õpilaste tähelepanu saamist. Ja ka endal oli kõvasti lihtsam loenguga samas rütmis olla, kui polnud erinevaid kiusatusi nuti-asjade näol.
Ja muidugi blogimine - lihtne viis, et hinne kätte saada, kui reel püsida need loengu nädalad ning ka praktiline õppetund meile kõigile. Eriti praktilised ülesanded linna peal - pildistamine ja inimeste jälitamine kaubanduskeskuses. Priceless!
Ühesõnaga - KÕIK MEELDIS!
4. Mida kursusel teisiti korraldada? 
Paljud kirjutasid selle punkti alla, et blogimist muuta, kuna õppejõule käis see üle jõu. Samas tean aga omast käest, et hea blogi peale sattuda ja sealt vingeid postitusi leida on vaid lust. See peakski olema motivatsioon - formuleerin nii hea sõnumi, et õppejõul oleks vahva (mitte tüütu) mitusadat postitust nädalas lugeda.
Nii et ei pea mitte midagi (minu arust) muutma, loeng on juba täpselt selline nagu olema peaks.

Oli väga-väga-väga meeldiv ja jälle kirjutamiseni!

Keeping teens ‘private’ on Facebook won’t protect them

Ammu on teada tõde, et millegi keelamine annab peaaegu alati vastupidise efekti - mida rohkem keelad, seda ahvatlevamaks see muutub. Usun, et ega ka see Facebooki puhul mingi erand ole. Muutub küll hirmuäratavaks, kui juba lasteaia-ealine laps tuleb sinu juurde samal ajal, kui sina Facebookis "tähtsaid asju ajab" ja siira uhkusega teatab "Ma käisin ka eile kodus samal leheküljel arvutis".
Arusaamatu, mida on jagada 5-aastasel pisipõnnil .. oma päevategemisi? Et kuidas talle üldse lasteaias pakutud aedvilja-supp ei istunud? Või kui marru teda ajas ema, kui koju minnes poest läbi mindi, aga soovitud Barbie ajakirja pidi poeletile jätma?
Ka minule, täiskasvanud inimesele, tundub mõte sellest, et keegi võhivõõras lappab mu pilte ja loeb mu üpris isikliku sisuga postitusi, mis eelkõige mõeldud sõpradele. Muidugi on seal valikus ka nupuke võõraste eemal hoidmiseks - Public valiku muudad Only Friends, aga isegi siis, kui keegi minu pilti juhtub pöial-ülesse ikooniga tunnustama või kommenteerima, ilmub see ka tema sõprade (kes ei ole minu sõbrad) uuendustesse ja nad näevad siiski minu postitatud infot. Surnud ring ..

Danah Boyd oma blogis sama teemalises postituses ütleb, et olulisim õppetund seoses Facebooki muudatusega, et ka nooremad (juba 13-aastased) saaksid oma mõtteid ja tegemisi suurele "kuulajaskonnale" demonstreerida, on see, et noored õpiksid avalikkusega toime tulema. Mina, kel on kodus kaks väikest 14-aastast (okei, mis väiksed nad enam on) õde, ei nõustu sellega absoluutselt. On ju igasuguseid alternatiivne sellele, et ma avalikkusega kokkupuutumiseks pean just selle kübermaailma tee valima. Ka kool on ju avalik koht? Ja kunstiring või sulgpalli trenn peale kooli? Saan ju ka seal ennast edukalt maailmale tutvustada. Internet ja kübermaailm tundub veel liiga kontrollimatu ja ohtlik, et lasta sellel hakata last nii madalast east mõjutama ja vormima hakata.
Aga kuna last vati sees kogu elu hoida ei saa (kuigi hirrrmsasti tahaks), tuleb vanematel valida lihtsalt kõige ohutumad "maailmad", kuhu last suunata ja parimat loota.

Kommenteerimine, kommenteerimine, kommenteerimine..

Tänu loengule Kommunikatsioon ja ühiskond on silmad avanenud hoopis teistlaadi uudistele, kui muidu. Alateadvuses toimub juba filtreerimine - mis oleks põnev antud loengu seisukohalt ja mida saaks ka kohe blogisse üle kanda.

Nii jäigi hommikul kohe silma uudis "Netikommentaar läks poliitikule kalliks maksma". Seletus lihtne ja konkreetne: järjekordselt võttis üks mees julguse kokku ja hakkas oma kodus oma arvuti taga (mis tundub ju kaitsva kindlusena) netiavarustes soppa pritsima ja tegu ei jäänud karistuseta. Eriti põnevaks teeb asja see, et tegu on poliitiku ning vallavolinikuga, mis peaks eriti rõhutama, et no shame at all. 

Visuaalne kommunikatsioon

Poola saatkonna kingitus Tallinna linnale

Jälitustegevus

Viimases loengus, kui õppejõud oli ära seletanud meile praktilise ülesande, oli loengu lõpuni auditooriumis tunda siginat-saginat. Just nagu kõik istuks hõõguvatel sütel. Põhjuseks oli tegelikult hoopis tung asuda kohe ülesande kallale - võtta uurimise alla ostukeskuses traditsiooniline perekond ning jälgida nende ostuharjumusi. 


Ülesandeks oli jälgida perekonna käitumist ja otsuseid. Kas jälgitakse allahindluseid? Kuhu suundub perekond kõigepealt? Kes juhib perekonna osturetke? Kas ostukeskuses tehakse vaid sisseoste või päädib see vahva üritus maitsva jäätisega kohvikus? 

Algusest peale tundus see ülesanne huvitav. Midagi, mida me muidu koguaeg teeme (vähemalt mina) - jälgin teisi inimesi; mida nad teevad, ostavad, kuidas käituvad jne. Aga siiani on puudunud kokkuvõtte tegemise ja tervikliku pildi saamise eesmärk .. ning ka analüüs on piirdunud vaid peas aruteluga "Miks ta tegi nii aga mitte naa?". 

Nüüd aga seisimegi kolmekesi Andra ja Triinuga Kristiine keskuse Prisma toidupoe väravate juures ning murdsime pead ülesande esimese etapiga: leida sobiv perekond. Kuna valisime ülesande täitmiseks lõunase aja, olime teadlikud, et inimesed on tööl, lapsed lasteaias ja perekonna valik ei pruugi lai olla. Ometi meil oli õnne .. lausa mitu korda. 

Pere number 1 ei lasknud ennast kaua oodata. Kartes, et see jääb meie esimeseks ja viimaseks pereks, haakusime kohe sappa - isa, ema ja väike laps vankris. Pereisale poodlemine huvi ei pakkunud ning ta jalutas vankriga sihitult poes ringi. Valis lõpuks lapsele välja kõrrejoogi, suundus kassasse ja sellega tema osturetk piirdus. Pereema aga köitsid praegu aktuaalsed jõulukaunistused ja muu jõulu-teemaline kaup. Siis kohtus naine poes oma sõbrannaga ja täieõiguslik poodlemine võttis uue pöörde. Riiulite vahel jalutati kaua, arutati erinevate kaupade üle ja valikuid ei tehtud sugugi uisa-päisa. Ometigi oli pereema ostu-saak minimaalne (lõunaeineks mõni saiake jms), suurem shoppaja oli sõbranna ning me jäime uue pere ootele.

Järgmisena jäi meile silma Pere number 2, kes koosnes emast ja paari-aastasest lapsest. Esialgu jalutati niisama ilma kindla sihita ringi ning lõpuks suunduti toidupoodi. Esimeseks suunaks olid kodumasinad ja DVD-filmid, kuid korvi ei jõudnud veel midagi. Siis liiguti lasteriiete poole, mis oligi vist eesmärgiks, kuna kõige rohkem veedeti aega seal. Ema ja laps valisid kaua erinevate kleitide vahel, ühte kleiti prooviti ka selga ja siis selgus, et lapsel oleks ka ujumisriideid vaja. Saigi välja valitud tüdrukule vastav roosa ujumistrikoo. Sammud seati juba kassade poole, kuid äkitselt jõudnud mähkmeriiulite juurde, pani ema kaua valitud kleidi ja ujumistrikoo mähkmepakkide juurde, haaras ühe paki Muumi mähkmeid kaenlasse ja suundus maksma. Äkilise meelemuutuse põhjust ei oska seletada, kuid järjekordselt ei olnud tulemus päris see, mida ootasime ja jäi üle oodata kolmandat perekonda. 

Kaua tehtud kaunikene - täiuslik Pere number 3, soomlastest isa-ema ja kolm last, eri vanustes. Imik kärus, pisut suurem poiss toidukäru istumiskohal ja kõige suurem tüdruk emaga kaasa jalutamas. Esimene peatus oli riiete osakonnas, kust ema otsusel haarati kaasa perepojale uus pluus. Edasi toimus hargnemine - isa läks pojaga ühes suunas, ema kahe lapsega teises. Ema suundus hügieeni ja mähkmete juurde, suureks abiks õige kauba valimisel oli 3-4aastane tütar. Isaga kohtuti alkoholi kaupade juures ning esimese asjana vaatas isa üle ema valitud kauba - juuksevärvid, mähkmed jms. Kuna terve poes oleku aja kõige pisem laps nuttis, keskendus isa nüüd alkoholi valikule ja pereema leevendas pisikese meelehärmi lutipudeliga. Edasi valiti veel kooki, leiba-saia. Samuti avaldasid lapsed soovi maiustustele, kuid pereema keeldus ja liiguti suurema kisata edasi. Jalutati pikalt ringi ka kodutarvete, taldrikute-tasside, pottide-pannide vahel, kui valituks ei osutunud midagi. Siis suunduti kassasse. Pereisa ladus asjad kottidesse, kauba eest tasus pereema. Poes viibiti kaua, mõtlemata asju korvi ei laotud ja tundus, et pere teab, mida osta soovib. Mainimist väärib ka see, et kaks suuremat last käitusid väga hästi. Vanemate sõna kuulati kohe, oma tahtmist mitte saades liiguti rahumeelselt edasi, mitte ei visatud kõhuli maha ega hakatud tsirkust tegema. 

Ülesanne oli väga põnev, midagi uut. Sellises olukorras pole enne olnud. Hirm tabatuks saada ja oma ülesandega vaatluse all olevatele (või turvameestele) vahele jääda oli väike, kuna enamasti inimesed siiski keskenduvad ostlemisele. Samas on raske teha mingeid järeldusi ilma pere  tausta teadmata, võib vaid spekuleerida erinevaid põhjuseid käitumistele. Vaatamata sellele, et oli lõunaaeg ja peresid vähe, saime siiski kinnitust sellele, et pereemad on peamiselt vastutavad ostukorvi sisu eest ja koduse külmkapi sisu rohkem teada neile. 

"Kommentaar valitseb - ja enamasti nii võimukalt, et kommenteeritav ise kaob silmist"

Eesti kuulsused lugesid enda kohta käivaid mahlakaid kommentaare

Küll off-topic, aga kommenteerimine=kommunikatsioon. 
Tänu hakkajale mehele sai murtud müüt, et Internet on nagu Harry Potteri võlukeep, mis meid nähtamatuks muudab ja meie indentiteeti sigaduste taga varjab. Igaüks siiski peab vastutama oma sõnade eest!

Tarbimine kui meelelahutus

"Sa ostad mööblit. Sa ütled endale, et see on viimane diivan, mille sa oma elus ostad. Sa ostad diivani ära ja oled paar aastat rahul et ükskõik, mis ka valesti läheb, diivani asi on mul korras. Siis õige serviis. Täiuslik voodi. Siis kardinad. Vaip."

(Charles Michael "Kaklusklubi")

See tsitaat tundub väga hästi sobivat iseloomustama meie - tarbimisühiskonna inimeste mõtlemist (kel suuremal, kel väiksemal määral). Staatuse määrajaks on saanud sinu võimalused tarbijana. Aga siiski .. lõin huvi pärast Google otsingusse sisse "tarbimisühiskond" ja Vikipeedia tark vastus, mis minuni jõudis, oli valusalt konkreetne ja mõtlema panev (kuigi see mõiste on ju juba mulle ammu teada-tuntud). Nii siis - tsiteerides Vikipeediat: "Tarbimisühiskond on niisugune ühiskond, kus inimeste vajaduste rahuldamise peamiseks viisiks on kaupade ja teenuste ostmine ning kus tarbimise suurendamist peetakse õigeks". Tahaks kaks kätt taeva poole visata ja küsida "Aga kuhu jääb rahulolu lihtsate asjade - hea tervise, lähedaste kordaminekute, linnulaulu ja lillelõhna üle?" 

Sotsioloog Veronika Kalmus tõdeb oma 2005. aasta artiklis Consumero, ergo sum: tarbin, järelikult olen olemas, et suur erinevus tarbimiskultuure võrreldes kajastub ka erinevate vanusegruppide - pensioniealiste ja noorte vahel. 40% kõrgharidusega noori ja vaid 15% pensioniealistest hindasid oma toimetulekut tänapäeva tarbimisühiskonnas rahuldavaks. Loe: on võimelised ostma endale meelepäraseid riideid. Ma ei oska öelda, mis ajast see on mingiks näitajaks kujunenud, aga see selleks. 

Nüüd, 8 aastat hiljem, oli 15. novembri hommikul ETV Terevisioonis külas võlanõustaja Terje Lääts. Videot saab ise vaadata SIIN. Swedbanki selle aastasest uuringust selgub, et just kõrgharidusega noored on need, kellel on kõige raskem säästa ning et just vanurid on need, kes oma rahalise olukorraga kõige edukamalt toime tulevad. Loogilise seletusena toob Lääts välja tõsiasja, et vanuritel (kes tänasel päeval on osavaimad säästjad), on kõik eluks vajalik juba olemas. "Aga noorel on vaja kõike, alustades mööblist ja külmutuskapist. Kõike on ju vaja täna," rääkis võlanõustaja Terje Lääts. 

Intervjuus puudutati ka teemat, et eelkõige on vaja säästa ootamatuteks olukordadeks - õnnetused, haigestumine, mingi hädavajaliku kodumasina või auto äkksurm jms. Noored inimesed - tervemad inimesed, hirm ootamatute pikaajaliste haiguste ees on vist kõvasti pisem, kui eakamatel. Rohkem kipume paanikasse minema mõtte peale, mis saab siis, kui sülearvuti või nuti-telefon üks hommik enam koos meiega rõõmsalt päevale vastu ei astu. Ja jõuame ikka materiaalsuse teema juurde tagasi - kumba hindame ja kumba pärast kardame rohkem: oma tervise või nuti-sõbra? 

"Rahuldamata soovide pingerea tippu kuuluvad mõistagi kõige kallimad ning võimsamaid staatusesümboleid kätkevad kaubad-teenused – auto, reisid, korteri sisustamine jne." Muidugi - kes ei tunneks rõõmu reisist soojale maale või meie kuu maastikku meenutavatel tänavatel ringi kihutamisest viimase S-klassi Mercedeses. Nii palju, kui on maailmas erinevaid inimesi, on ka erinevaid meelelahutuse viise - kelle jaoks on meelelahutuseks tarbimine, kelle jaoks vaid kohustus, et ära elada. Seniks aga - Consumero, ergo sum!