Tarbimine kui meelelahutus

"Sa ostad mööblit. Sa ütled endale, et see on viimane diivan, mille sa oma elus ostad. Sa ostad diivani ära ja oled paar aastat rahul et ükskõik, mis ka valesti läheb, diivani asi on mul korras. Siis õige serviis. Täiuslik voodi. Siis kardinad. Vaip."

(Charles Michael "Kaklusklubi")

See tsitaat tundub väga hästi sobivat iseloomustama meie - tarbimisühiskonna inimeste mõtlemist (kel suuremal, kel väiksemal määral). Staatuse määrajaks on saanud sinu võimalused tarbijana. Aga siiski .. lõin huvi pärast Google otsingusse sisse "tarbimisühiskond" ja Vikipeedia tark vastus, mis minuni jõudis, oli valusalt konkreetne ja mõtlema panev (kuigi see mõiste on ju juba mulle ammu teada-tuntud). Nii siis - tsiteerides Vikipeediat: "Tarbimisühiskond on niisugune ühiskond, kus inimeste vajaduste rahuldamise peamiseks viisiks on kaupade ja teenuste ostmine ning kus tarbimise suurendamist peetakse õigeks". Tahaks kaks kätt taeva poole visata ja küsida "Aga kuhu jääb rahulolu lihtsate asjade - hea tervise, lähedaste kordaminekute, linnulaulu ja lillelõhna üle?" 

Sotsioloog Veronika Kalmus tõdeb oma 2005. aasta artiklis Consumero, ergo sum: tarbin, järelikult olen olemas, et suur erinevus tarbimiskultuure võrreldes kajastub ka erinevate vanusegruppide - pensioniealiste ja noorte vahel. 40% kõrgharidusega noori ja vaid 15% pensioniealistest hindasid oma toimetulekut tänapäeva tarbimisühiskonnas rahuldavaks. Loe: on võimelised ostma endale meelepäraseid riideid. Ma ei oska öelda, mis ajast see on mingiks näitajaks kujunenud, aga see selleks. 

Nüüd, 8 aastat hiljem, oli 15. novembri hommikul ETV Terevisioonis külas võlanõustaja Terje Lääts. Videot saab ise vaadata SIIN. Swedbanki selle aastasest uuringust selgub, et just kõrgharidusega noored on need, kellel on kõige raskem säästa ning et just vanurid on need, kes oma rahalise olukorraga kõige edukamalt toime tulevad. Loogilise seletusena toob Lääts välja tõsiasja, et vanuritel (kes tänasel päeval on osavaimad säästjad), on kõik eluks vajalik juba olemas. "Aga noorel on vaja kõike, alustades mööblist ja külmutuskapist. Kõike on ju vaja täna," rääkis võlanõustaja Terje Lääts. 

Intervjuus puudutati ka teemat, et eelkõige on vaja säästa ootamatuteks olukordadeks - õnnetused, haigestumine, mingi hädavajaliku kodumasina või auto äkksurm jms. Noored inimesed - tervemad inimesed, hirm ootamatute pikaajaliste haiguste ees on vist kõvasti pisem, kui eakamatel. Rohkem kipume paanikasse minema mõtte peale, mis saab siis, kui sülearvuti või nuti-telefon üks hommik enam koos meiega rõõmsalt päevale vastu ei astu. Ja jõuame ikka materiaalsuse teema juurde tagasi - kumba hindame ja kumba pärast kardame rohkem: oma tervise või nuti-sõbra? 

"Rahuldamata soovide pingerea tippu kuuluvad mõistagi kõige kallimad ning võimsamaid staatusesümboleid kätkevad kaubad-teenused – auto, reisid, korteri sisustamine jne." Muidugi - kes ei tunneks rõõmu reisist soojale maale või meie kuu maastikku meenutavatel tänavatel ringi kihutamisest viimase S-klassi Mercedeses. Nii palju, kui on maailmas erinevaid inimesi, on ka erinevaid meelelahutuse viise - kelle jaoks on meelelahutuseks tarbimine, kelle jaoks vaid kohustus, et ära elada. Seniks aga - Consumero, ergo sum!