Reflektsioon esimesest kohtumisest

Kuna ka õppejõud ise rõhutas korduvalt esimeses loengus, et meid on 200+ ning ka ise hoomasin enne loengu algust seda, et kaasüliõpilasi uksest muudki lisandub ja lisandub, julgesin eeldada, et tuleb üks neist suure auditooriumi stamp-loengutest (kahjuks), kus õppejõul on raske, peaaegu et võimatu kuulajaskonnaga kontakti luua ja kaasa haarata, loeb slaide maha, enamus üliõpilastest võitleb Une-Matiga ja peale kahe loengu vahel olevat pausi võetakse jalge alla kodutee. Aga müts maha - kõik kujunes hoopis vastupidiseks. Une-Mati kõndis suure kaarega mõõda, aju ja mõtted töötasid täistuuridel kaasa ning paar tundi loengut möödus linnutiivul - isegi liiga kähku.


Kommunikatsiooni fenomen võrguühiskonnas

Leian, et antud teema puhul võrdub kommunikatsioon minu jaoks kõige rohkem Facebooki, Twitteri, Instagrami ja muude analoogsete veebisaitidega. Julgen tuua põhjuseks selle, et minu vanuste peamine kommunikatsioon käib siiski just läbi nende sotsiaalsete vahendite. Tunnen iseenda peal, kuidas kodulinna maha jäänud sõbrannadega toimub samuti peamine suhtlus just nende abivahendite kaudu, kuna (tõsiselt piinlik tunnistada) pole lihtsalt nii tihti aega näost-näkku kokku saada, kui oleks soovi ja vajadust. Samas võtame me suhtlust sõpradega kindlasti vabamalt, kui näiteks kasvõi seda, mida ma hetkel siia kirjutan. Facebookis sõbrale sõnumit saates ei redigeeri ma seda 3-4 korda, ei analüüsi lauset igast otsast ja ei otsi kõige õigemaid väljendeid ja sisu.

Kui loengus lahkasime ütlust "Kui sind pole televiisoris, siis sind pole olemas", usun, et tänapäeval võib selle lause kõrvale või isegi kohale tõsta lause "Kui sind pole sotsiaalmeedias, pole sind olemas". Paneb ju ennastki õhku ahmima, kuidas mõni inimene saab elada omamata kontot Facebookis või Instagrammis.

Eelmisel suvel söögikohas töötades nägin pealt minu jaoks märkimisväärset ja imestama panevat seika, mida sobilikes olukordades tihti näiteks toon. Usun, et see sobib ka siia - tuleb õhtust sööma perekond. Toidud tellitud, lauda maha istutud, võtsid kõik pereliikmed välja nuti-sõbra - kes i-padi, kes i-phone ja igaüks asjatas terve õhtusöögi aja enda asju oma nuti-vahendis. Kogu õhtusöögi jooksul teineteisega peaaegu sõna vahetamata. See pilt tundus nii vale .. ometi, samas nii loogiline, jälgides kuhu poole maailm tüürib. Kõik tahavad ju koguaeg kõigega kursis olla.

Mis veel hullem - kõik tahavad ju koguaeg midagi öelda, oma sõna levitada. Siia võiks näiteid Facebooki postitustest teemal "OMG, väljas sajab lund" kuni "Issand, telekast ei tule mitte midagi" üllitisteni. .. kuid kas su sõna ka levitamist väärt on? Mõte, mille juures sellele postitusele punkti paneks. Ja nagu õppejõud loengu ülesehitamise põhimõtet tutvustas - lõpetab seal, kus oleks õige koht mõttepaus võtta ja nädala pärast jätkata .. võtame nüüd selle mõttepausi!